| [ |
mood |
| |
contemplative |
] |
| [ |
music |
| |
Of Montreal - Tim I Wish You Were Born a Girl |
] |
Nii mõnelgi korral olen leidnud end küsimas: mis täpselt oli vanaisa haigus? Kuigi on välja pakutud, et skisofrenia, ei usu ma seda üldse. Nii palju kui ma ise näinud olen olid tal luulud ja mõõdukas maania.
Ma arvaks, et ta oli bipolaarne, aga samas inimesed kirjeldavad ainult neid perioode kui tal olid maania tunnused ja nüüd on suht raske kindlaks teha, kas tal oli ka depressiivseid perioode. Samas seletaks see mõneti minu olukorda, kuigi minu puhul on just depressioon, mis manifesteerub ja maaniat kas pole üldse või siis nii vähesel määral, et see ei mõjuta mind.
Igatahes, ei ole tegelikult tähtis, mis tal oli, vaid see, et ka mina pole mentaalselt päris terve, mis näitab, et midagi meie geenides möllab. Mõnikord ma mõtlen, et kas ka see pole üks põhjuseid, miks ma ei taha last - ma kardan, et mu geenid lähevad edasi. Loomulikult on võimalik, et ma saan nii tervete geenidega inimese, et minu geenid jäävad alla ja kõik on korras. Samas tean ma, et alati on oht, et see probleem lööb välja mu kaugemates järeltulijates. Mu emal on esinenud vähest depressiooni, kuid mitte midagi, mis oleks võrreldav minu või vanaisaga. Peres olen mina hetkel ainuke, kellel on vaimuhaigused (tujuhäirete näol) manifesteerunud. Samas ma kardan, et mu väikestel sugulastel võib tulevikus probleeme esineda, sest ma usun, et see on geenides magav haigus, kuid alati on võimalik, et alleelid sobituvad kokku nii, et see välja lööb.
Samas on võimalik, et minu tujuhäired (depressioon/paanika) ja vanaisa tujuhäired (maania/luulud) ei ole üldse seotud. Nad on ju siiski vastandlikud, kuid äkki on nad sama juhtimiskeskuse alla käivad. See võib viidata otsesele setusele.
Veel üheks ühenduspunktiks on see, et enamuse ajast olen ma võimeline oma tuju kontrollima ja mulle on jäänud mulje, et ka paps õppis selle selgeks. Samas on võimalik, et me mõlemad oleme lihtsalt õppinud ära selle, kuidas välja näida tavalistena. Kahtlemata esineb mul ikka veel episoode, mille ajal olen depressioonis ja tunnen tugevat tungi end ära tappa. Ometi ma seda ei tee, kuigi tihti fantaseerin erinevatest (julmadest) viisidest kuidas surra.
Üks minu küsimustest oleks - kas ma olen produktiivne? Kas minusugune inimene on ühiskonnale kasuks?
Ma Pole vastuses täiesti kindel. Ühlt poolt võin öelda, et kui ma pole oma tujude küüsis võin ma olla täiesti produktiivne - ma suudan õppida, olen suuteline suhtlema/olema koos teistega, olen suhteliselt motiveeritud ja mul esineb paanikat suht harva. Olles madalpunktis kaob see kõik - alustuseks mu enesekindlus, seejärel mu tahtmine olla/suhelda teistega, mu suutlikus koolis ja ka motivatsioon midagi teha - hea meelega oleks ma nädala või paar oma voodis üksinda.
Ka paanika muutub sellistel aegadelprobleemiks. Kuigi peale vanaema surma pole mul ühtegi halvavat attakki olnud, ütleks ma siiski, et pidevad väikesed ärevushood segavad mind. Enne esmakordselt ravile minekut muutus mu paanika nii suureks, et mul oli suuri raskusi enda toast väljumisega - jätsin psühhiaatri juurde minemata, sest välisukseni jõudes kartsin välja minna. Ma võisin olla juba välisriietes, kuid ma ei suutnud end väljuma sundida.
Tüütuikmaks enda juures pean oma pidevat süütunnet ja hirmu hindamise ees, Olen jätnud arstile minemata, sest kartsin, et ta on minus pettunud kui ma ei tee edusamme. Kui see hõlmaks vaid mu arstilkäimisi poleks asi nii hull, kahjuks näen ma seda ka oma igapäevaelus, koolis. Kartusest läbi kukkuda võin ma teeselda haiget, et mitte kooli minna ja end lolliks teha.
Oli aeg, kui mulle tundus, et kõik see on möödas, kuid ennast jälgides olen märganud, et iga paari nädala kuni paari kuu tagant tuleb see kõik tagasi ja siis jälle taandub mingiks ajaks kuhugi kaugetesse ajusoppidesse.
Vast minu jaoks kõige vastikum on see, et kui ma seda kõike teen ei tundu see mulle vale, kuid mingil hetkel hakkan ma tundma, et olen halb inimene. Milline inimene laseb halval tujul end niivõrd mõjutada, et ta enam voodist ei tõuse, et kooli/tööle minna. Samas olen ma täiesti teadlik, et ma ei suudaks sellises olukorras maailmale vastu astuda. Peale selliseid käitumisperioode tunnen ma end halvasti, et ma teistega manipuleerin.
Lõikumine on minu jaoks üheks suureks müsteeriumiks. Ma suudan sundida end mitte lõikuma, samas ma tean, et kui see poleks sotsiaalne tabu, siis ma teeks seda pidevalt. Millest ma aru ei saa on see, et kui lõikumine peaks aitama vabastada pinget, kurbust, viha jne. siis miks tunnen ma tahtmist end lõigata ka hea tuju faasides. Loomulikult on see mingis mõttes sõltuvus ja seega on arusaadav, et ma ka hea tuju puhul tahan end veel paremini tunda, kuid loogiliselt ma tean et lõikumine pole effektiivne.
Miks ma seda kõike üritan analüüsida? Sest ma tunnen, et ehk lähenen ma purunemisle, närvivapustusele. Mitu nädalat üritasin end haigeks külmetada. Võiks arvata, et koolist ja töödest pääsemiseks, kuid tegelikult tahtsin ma pääseda kõigest sotsiaalsest. Ma lootsin, et ehk ma puhkan ja muutun normaalsemaks. Ausalt öelda ei saa ma aru, kas see ka mõjus.
|
